Millal ja kuidas koostatakse Eesti ettevõtte konsolideeritud kontserni aastaaruanne?

Kui ettevõtjal on Eesti riigis ainult üks ettevõte, on aruandeaasta protsess standardne: kogutakse kõik vajalikud dokumendid, suletakse bilanss, koostatakse aastaaruanne ja seejärel esitatakse see äriregistrile. Aruandlussüsteem on lihtne ja loogiline: üks ettevõte – üks aruanne.

Probleemid ei teki mitte käibe suurenemise, vaid äristruktuuri muutustega. Näiteks võib see hõlmata teisele tegevusalale keskendunud teise ettevõtte avamist, ettevõtte registreerimist teises riigis kohalike klientide teenindamiseks, valdusettevõtte loomist või osaluse omandamist ühisprojektis. Ärilisest vaatenurgast on see loomulik samm: juriidilised isikud eraldatakse mugavuse, riskide minimeerimise ja maksude optimeerimise eesmärgil.

Finantsaruandluse osas toimub järgmine: moodustub ettevõtete grupp. Sellises olukorras võidakse traditsioonilise aastaaruande asemel nõuda konsolideeritud aruannet.

Mis on konsolideerimise põhjus?

Aastaaruanne peab täpselt kajastama ettevõtte finantsseisundit. Füüsilisest isikust ettevõtja puhul pole see keeruline, kuna juriidiline ja majanduslik reaalsus langevad kokku.

Mitme ettevõtte lisamisega struktuuri tekib võimalus näitajaid manipuleerida. Üks ettevõte saab teistega tehinguid teha, neile laene anda, haldustasusid maksta või kasumit kontserni sees jaotada. Kuigi iga ettevõte esitab formaalselt oma käibe, kasumi ja kulude aruande, siis tegelikkuses raha ei kao ega ilmu reaalsesse maailma – see lihtsalt voolab sama ettevõtte sees.

Seetõttu võetakse kasutusele konsolideerimine. Selle eesmärk on kõrvaldada sisemised tehingud ja näidata kontserni tegelikku kasumit ja varasid.

Konsolideeritud aruanne uurib ettevõtet tervikuna, tegemata vahet üksikute juriidiliste isikute vahel.

Emaettevõtte staatuse saavutamisel

Ettevõtjad keskenduvad sageli omandiõigusele, kuid raamatupidamine pakub laiemat vaatenurka. Kontroll ettevõtte üle ei seisne ainult selle osade omamises; see tähendab ka võimet teha otsuseid, mis kujundavad selle tulevikku. See võib tekkida, kui ettevõte:

• saab määrata juhtkonna
• kujundab finantspoliitikat
• teeb otsuseid arengustrateegia määramise kohta
• tegelikult juhib ettevõtet
• omab häälteenamust või on saavutanud aktsionäridega konsensuse

Mõnel juhul võib konsolideerimiskohustus tekkida isegi alla 50% osaluse korral, samas kui teistes olukordades, isegi 50% osaluse korral, ei pruugi see olla vajalik. Iga juhtumit hinnatakse tegeliku juhtimise põhjal.

Ka välismaal asuvad ettevõtted on kaasatud.

Korduma kippuv küsimus: kui tütarettevõte ei ole registreeritud Eestis, kas ta peab koostama finantsaruandeid vastavalt Eesti reeglitele?

Oluline on meeles pidada, et makse makstakse igas riigis eraldi. Samal ajal kajastavad finantsaruanded ettevõtte struktuuri, mitte seda, kus täpselt makse makstakse. Kui Eesti ettevõte kontrollib ettevõtet teises riigis, peab ta selle oma konsolideeritud finantsaruannetesse lisama, olenemata maksujurisdiktsioonist.

See kehtib nii ELi kui ka ELi mittekuuluvate ettevõtete kohta. Aruande eesmärk on näidata omanikele, pankadele ja valitsusele ettevõtte tegelikku ulatust. Eestis lubab seadusandlus väikestel ettevõtete gruppidel vältida oma finantsaruannete konsolideerimist. Kui ettevõtte tulemusnäitajad ei ületa kehtestatud piirmäärasid, on tal õigus sellest nõudest vabastusele.

See õigus ei ole automaatne. Raamatupidaja peab analüüsima kogu grupi näitajaid ja kajastama seda teavet aruande lisades.

Tegelikkuses on juhtumeid, kus ettevõte esitab standardse aastaaruande ilma tütarettevõtet mainimata. Registripidaja tõlgendab seda ebatäpsusena, kuna konsolideerimise puudumist tuleb põhjendada, mitte lihtsalt välja jätta.

Konsolideeritud aruande koostamise protsess erineb tüüpilisest aastaaruande koostamisest. Raamatupidaja ei tee lihtsalt aruannete kokkuvõtet, vaid loob ettevõttest uue finantspildi.

Esmalt koostatakse kõigi kontserni kuuluvate ettevõtete finantsaruanded, mis võivad olla koostatud erinevate standardite ja valuutade abil. Seejärel konsolideeritakse andmed ühtsesse raamatupidamissüsteemi.

Kõik kontsernisisesed tehingud jäetakse arvutusest välja. Ühe ettevõtte poolt teisele ettevõttele antud laene, samuti haldusteenuste arveid ja struktuuris makstud dividende ei kajastata tuluna.

Seejärel konverteeritakse emaettevõtte investeeringud materiaalseks varaks. Aruandes säilitatakse ainult sularaha, seadmed, nõuded ja tarnijate ja töövõtjate ees olevad kohustused – see tähendab kontserni netovara.

Lõpuks koostatakse ettevõtte struktuuri kirjeldus, mis sisaldab selle moodustavate ettevõtete loetelu, emaettevõtte osalust igas ettevõttes ja struktuuri muutuste dünaamikat viimase aasta jooksul. Miks aruanne tagasi lükatakse

Tegelikkuses ei tulene kõrvalekalded enamasti arvutusvigadest, vaid aruandlustüübi vastuoludest.

Ettevõte, mis juba omab teist ettevõtet, saab aru anda tavalise ettevõttena, kasutades arvutustest vabastust või jättes omandistruktuuri üldse avalikustamata.

Tänu äriregistri automaatsele andmete ühildamisele tuvastatakse lahknevused kiiresti. Vigade avastamisel saadetakse aruanne parandamiseks ja kehtestatud esitamise tähtaeg jääb samaks.

Ettevalmistusperioodid

Ametlikud aruanded esitatakse kuue kuu jooksul pärast majandusaasta lõppu. Konsolideeritud aruannete koostamine võtab aga oluliselt kauem aega: see nõuab andmete kogumist kõigilt ettevõtetelt, nende integreerimist ühtsesse süsteemi ja tehingute vaheliste seoste kontrollimist.

Seetõttu planeeritakse ettevalmistus tavaliselt mitu kuud enne esitamise kuupäeva. Vajadus konsolideerida vahetult enne esitamist ei jäta nõuetekohaseks töötlemiseks praktiliselt aega.